Tere tulemast Jeddeferi mõisa wesiweski ja Adamsonite suguwõsa kodulehele!

Wändra Lüüste Kullimehed

Meie lugu ulatub sügavale Eesti ajalukku ning algab Wändrast, Pärnumaalt. Adamsonite juured pärinevad Lüüste Kulli (sünd 1550) ja tema poja Lüüste Kulli Toennise ajast, kelle ülesandeks oli jahikullide kaswatamine, õpetamine ja jahil kasutamine – neid tunti hüüdnimega “Kullimehed”. 1638. aasta rewisjoni järgi olid Lüüste Hans ja Lüüste Kulli Toennis ainsad Lüüste küla talud, mis säilisid rasketest aegadest hoolimata. Toennis oli üks wäheseid Wändra põlistalupoegi, kes elas üle Poola-Rootsi sõja raskused ja jäi talupidajaks 1624. aastaks.

Adamsonite lugu on läbi põimunud erinewate Eesti ajalooliste paikadega ja Jädiwere mõisaga (saksa keeles Jeddefer), mis asub Rapla maakonnas Märjamaa wallas. Jädiwere (Jeddefer) mõis rajati 16. sajandi esimesel poolel Welise mõisa omaniku Hans Uexkülli poolt Enge jõe kaldale karjamõisana ning eraldati 1709. aastal iseseiswaks rüütlimõisaks. Mõisa maad ulatusid nüüdse Aravere küla hulka kuuluwast Uhja külast, Kesu külani. 1840. aastatel oli mõisa suurus umbes 2300 hektarit, millega see liigitus keskmise suurusega mõisate hulka. Mõisaansamblisse kuulus ka wesiweski kus Karl Adamson ja tema poeg Arkadi Adamson hiljem aktiiwselt tegutsesid. Aastasadade jooksul on Adamsonid (Awisonist, Uus-Wändrast) näidanud üles erilist ettewõtlikkust ja pühendumust, mis on inspireerinud järgnevaid põlwkondi.

Tõnnis Adamson Awissonist Uue-Wändra wallawanem

Tõnnis Adamson (1836–1913) oli Awissoni (hiljem Säästla küla) ettewõtlik peremees, kes sai tuntuks ka Uue-Wändra wallawanemana. Tõnnis Adamson oli uue Wändra wallawanem isegi kahel korral. Weelgi enam, 1879. aasta walimistel võitis ta isegi kuulsat Carl Robert Jakobson’i. Wõidu suurust ei väära ka mitte fakt, et wõit tuli kohtu wahelesegamisest tulenewalt.

Jakobsoni wastaskandidaadiks oli tawaline Sillaotsa talu omanik Tõnnis Adamson. Jakobson sai 57 ja Adamson 55 häält. Jakobsoni poolt hääletasid kõik silmapaistvamad mehed, nii tema tuline poolehoidja wallavanem Hans Wechterstein, wõõrmündrid (wallawanema abid) Tõnis Pärtel, Kaarel Ringenberg ja Tõnis Kontus, peakohtumees Kaarel Koni, kohtumees Mihkel Kallaspoolik, konwendisaadik Hans Kiwimurd. Kihelkonna kohtunikule ei meeldinud see valik jällegi. Ta nõuab 20 walija peremehe walimisõiguse kohta erilisi teateid ja praagib sealt lõpuks mõned wälja, nii et pikkade kirjavahetuste ja seletuste järele wallawalitsusega asi niwiisi jääb. et Adamsonile 54 häält üle jääb ja Jakobsonile 53.

Tõnnise ja Madli wanimast pojast Jaan Adamson’ist (1870 – 1950) sai tollase kombe kohaselt isatalu (üle 50ha) pärija. Jaan jätkas isa ettewõtlikkuse ja edumeelsuse joont, mida kinnitab tema walimine Uue-Wändra wallawanemaks aastatel 1911-1913. Eesti Wabariigi algaastail vahetas Jaan isatalu samasuure wastu Suure-Jaani lähedal, kus jätkas eduka taluniku karjääri, jõudes nõukogude aja alguseks rehepeksumasina, muudest uudsetest põllutööriistadest rääkimata, omanikuks.

Istuwad (wasakult paremale): Kaarel Pärn (ametis 1867—1870). Hans Wechterstein (1871—1875). Tõnnis Adamson (1875—1881). Jaan Roosarüütel (1881—1884, 1887—1890). Seisawad: Tõnis Adamson (1884 —1887). Hans Adamberg (1890 —1893). Mart Teetsow (1893—1896, 1899—1902). Mihkel Kallaspoolik (1896—1899).

Juuru wesiveski

Juuru weski alustas tööd 1912. aastal, weski rajajateks olid Woldemar Adamson ja tema abikaasa Minna Adamson. Woldemar oli ka wendadest kõige edukam, olles aktiiwne ühiskonnategelane, kaitseliitlane ja Isamaaliidu liige. Enne nõukogude aega andis jahu-ja saeweski üle oma pojale – Erich Adamson’ile.

Juuru alewikus pühitses 1936 aastal oma 60. sünnipäewa tuntud tööstur ja seltskonnategelane Woldemar Adamson. Juubilar sündis Wändra wallas, kus tema wanemad pidasid talukohta. Juba 20-a. noormehena pidi Woldemar majanduslikel põhjustel oma isatalust lahkuma ja ise enesele leiba teenima asuma. Alul tegutses ta ehitustöölisena ja hiljem hakkas õppima riidewärwimise tööd. 1901. a. asutas ta juba Käru alewikku riidewärwimise tööstuse.

1912. a. asus ta aga Juuru alewikku ning asutas sinna juba suurema tööstuse, mida hiljem täiendas ketramis- ja kraasimistööstuse ning sae- ja püüliweski juurde ehitamisega. Mõned aastad enne omandas ta Atla asundusse talukoha. mille ta lühikese ajaga muutis eeskujulikumaks ümbruskonnas. Seal kawatses ta weeta oma wanaduspäewi, kuna tööstuse juhtimise on wõtnud üle tema poeg. Woldemar Adamson on üks neid edasipüüdlikke eestlasi kes ainult tänu oma isiklikule wisadusele ja energiale on end töötanud üles. Selle juures on talle nõuga ja jõuga kõigiti olnud abiks abikaasa Minna, kes 1935 aastal pühitses oma 50. sünnipäewa.

Woldemar Adamson suri aga hoopis 1941 aasta detsembris Sevuralagis, Sverdlovski oblastis. Pärast natsionaliseerimist 1940 aastal läks weski riigi kätte. Kohalike elanike sõnutsi töötas jahuweski 1956. aastani ja siis läks hoone koos sisustusega Keila terawiljavabriku käsutusse. Peale seda, kui jahuweskist Keila teraviljavabriku filiaal sai, hakkas töö weskis aegamisi waibuma. Loe rohkem: Juuru Adamsoni weski saatus

Woldemar Adamsoni poeg, Erich Adamson oli Juuru malewkonna ratsarühma pealik ja kaitseliitlane, olles weel ka saksa ajal Juuru Omakaitse Kompanii pealik. Aimates oma saatust ette ja ärewaid aegu, lahkus Erich koos perega Juurust Suure-Jaani kanti, kus elas wale nime all, kuni ta 10.01.1951 aastal ikkagi ära tunti ja arreteeriti. Erich Adamson mõisteti surma ja surmaotsus wiis täide NKVD Tallinnas 1951 aasta 15. augustil. Tollal veel kehtinud korra kohaselt kuulusid surmamõistetu pereliikmed Eestist wäljasaatmisele. Nii toimiti ka Erich Adamsoni perega.

Jädiwere (Jeddefer) wesiweski

Karl Adamson ja abikaasa Olga Adamson (Sokoreva) rendivad Jädiwere wesiweski Gustav Nikolai Otto von Sivers’ilt 1913 aastal. 1919 aastaks olid Karl ja Olga weski omanikud. Karli juhtimisel asendati traditsiooniline wesiratas kahe puugaasil töötava sisepõlemismootoriga, mis suurendas oluliselt weski tootlikkust ja tõhusust. Lisaks weski moderniseerimisele laiendas Karl weel tootmistegewust, lisades kraasimis- ja kangawärwimistööstuse.

Samuti oli Karl kangawärvimistööstuses üks pariaid spetsialiste. 1927 aastal pälwis ta Kullamaa Põllumeeste Seltsi näitusel oma kangawärwmistööstuse tööde eest hõbemedali ja rahalise preemia. 1929 aasta weebruaris aga tabas Jädiwere weskit laastav tulekahju, mis häwitas kraasimisvabriku, jahuweski ja wärwimistööstuse. Kahju hinnati 99 999 kroonile, millest kindlustus kattis waid wäikese osa. Sellest hoolimata taastas ta sae-, jahuweski ja riidewärwimise tööstuse, ning lisaks tuli ka elektrijaam.

Karl Adamson ei piirdunud waid ettewõtlusega. Ta oli aktiiwne kohaliku kogukonna elu edendamisel, olles Jädiwere wabatahtliku tuletõrjeühingu asutaja ja juht. Lisaks weel oli Karl Adamson Wändra Wabatahtliku tuletõrje Auliige. 1947 aastal annab Karl Adamson weski üle Wigala Kooperatiiwile kõigi siseseadmetega wabatahtlikult ja tasuta, jättes 11,5 ha maad alles. Neil asjaoludel, 20 detsembril 1948 aastal palub ta kustutada tema majand kulaklike majandite nimekirjast Läänemaa Täitewkomiteel ja ENSV Ministrite Nõukogul. Karli Adamsoni avaldus jäetakse aga rahuldamata ja Karl sureb 1954. aastal Novosibirski oblastis.

Samuti jätkas Karl Adamsoni poeg Arkadi Adamson (Säästla) Jädiwere wesi-, saeweski ja riidewärwimise tööstuse omanikuna. Oma elu jooksul oli Arkadi Adamson aktiiwne nii ettewõtluses, kui ka ühiskondlikus tegewuses, olles silmapaistew isik Kaitseliidus, kaprali auastmes ja osales ka Wabadussõjas. Teenis 26. märtsil 1935 Wigala-Welise üksiku ratsarühma pealikuna ja hiljem nooremallohwitserina kuulipildujate eskadronis. 1934. aastal lahkus Kaitseliidust omal soowil. Arkadi Adamson suri detsembris Sevuralagis, Sverdlovski oblastis. Tema abikaasa Elisabeth Adamson külmus surnuks 9 detsemberil, samal aastal, Kirovi oblastis. Loe rohkem: Jädiwere suurtõõstur Arkadi Adamson

Otto Adamsoni ehitusmaterjalide ning klaasikauplus Tallinnas

Otto Adamson (s. 1878) oli veel üks wendadest kes eestistas hiljem oma eesnime Otu’ks ja perenime Säästlaks, alustas Tallinnas 1920. aastal wäikesest klaasitöökojast ja riide- ning maalritarwete äriga Suur-Pärnu maantee nr. 8. Aastaks 1940 aastaks kaswas see suureks ehitusmaterjalide ning klaasikaupluseks Liivalaia tänav 90.

Otto Adamsonist endast arwatavasti ärevad ajad möödusid õnnelikult, kuid 1950 aasta jaanuaris arreteeriti Otto Adamsoni tütar Benita Adamson (Kerner) süüdistatuna metsawenna warjamises, ning teda karistati 25 + 5 aastaga. Otto Adamsoni poeg Helmuth Adamson (s. 1913), kes eestistas oma nime Siim Säästlaks, mobiliseeriti 1941. aastal ja ta suri nälga 1942. aastal Tserbakulis tööpataljonis olles.

Wändra wesiweski

Tõnnis Adamsoni ainus tütar Juuli Adamson (Jaanson) abiellus August Jaanson’iga. Tegu oli Wändras tuntud töösturi Ain (Adolf) Jaanson’i wennaga kes oli Wändra asutaja ja esimees, sündinud Sauga wallas Nurme külas, 2 weeb 1872 talurentniku pojana. Wändrasse tuli Ain 1887 aastal kaupmehe õpilaseks oma onu Tannebaumi juurde.

Iseseiswaks kaupmeheks hakkas ta Wändras 1903 aastal. Samuti olid Ain Jaanson ja Karl Adamson kälimehed. Aini naine Wera Jaanson’i õde Olga Adamson oli Karl Adamsoni naine, mis nätab kui tugevat on Adamsonde ja Jaansonite sugulusidemed seotud. Ain Jaansoni tööstused asutati 1903. a. willatöõstuse ja wärwimiskoja näol, millistele 1905. a. lisandus jahuweski. 1907. a. saeweski jne.

Lisaks neile harudele on tööstus ajajooksul täienenud ka elektrijaama ja autoparandustöökojaga ning tehniliste tarwete äriga. Kõik ettevõtted on ajakohaselt sisustatud ja seega wõimelised tootma kõrgeklassilist kaupa, mida eriti tuleb alla kriipsutada püüli- ja jahuweski alal. Jaansoni tööstuste tegewuspiirkonnaks on peagu kogu Põhja Pärnumaa ja osa Järwamaad.

Lisaks juhatas Punase Risti Wändra osakonda ja asutas Wändra vabatahtliku tuletõrjeseltsi. Wändrasse raudtee ja raudteejaama juurdekäigutee rajamisel on Ain samuti astunud mõjuwaid samme.

1937 aastaks oli Ain Jaanson waatamata kahele suurele tuleõnnetusele millede puhul ei saanud ta kindlustustasu 18 miljoni marga ulatuses, siis need tagajärjed on temale sünnitanud majanguslikke raskusi, kuid ta on oma nüüdsed tööstused jahu-, püüli- saeweski, willa- ja wärvitöökoja ning kogu Wändra alevikule valgust andva elektrijaama wiinud kõigele tasemele.

Kuna Adamsonid ja Jaansonid olid kõik Wändrast pärit ja nende wesi- ja saeweskid töötasid täielwõimsusel siis siit tuleb ka kuulus ütlus:

“Tuleb nagu Wändrast saelaudu!’’

23. juulil 1940 aastal otsustab Riigivolikogu kogu maa wõõrandada ja natsionaliseerida Ain Adamsoni suurtööstuse. Just 10 päeva enne natsionaliseerimist tasus Jaanson Pikalaenu Pangale ettenähtud laenu osa. Wõlg oli pangale 35,000 krooni. Neli kuud peale natsionaliseerimist, 3 nowembril 1940 sureb Ain (Adolf) Adamson. 1941. aastal saadetakse Aini poeg Georg Adamson, Sverdlovski oblastisse ja tööstuses hakkavad tegutsema juba uued inimesed. Georg Adamson naaseb 1965 aastal. Loe rohkem: Adolf Jaanson Wändra asutaja ja esimees

Tõnis Adamson Awissonist Uue-Wändra wallawanem

Samuti tuleb ära märkida ka Tõnis Adamson Awingo’t (1852 – 1933) ja tema abikaasat Anna Adamsoni (Wechterstein), kelle peres sirgusid kaks Eesti Wabariigi ohvitseri. Tõnis oli Tõnnise poolwend, olles samuti Wändra wallawanem aastatel 1884 — 1887.

Anton Ernst Adamson oli Eesti Wabariigi ohvitser, kes täitis logistilisi ja administratiiwseid ülesandeid sõjaväes. Ärewatel aegadel sõitis ta Rootsi Göteborgi, kus weetis oma elu wiimased aastad ja suri 77-aastasena, 8. juulil 1963.

Anton Ernst Adamsoni wend Kolonelleitnant Tõnis-August Adamson (peale 1936. aastat Avingo) alustas Tsaariarmee ohwitserina ja wõttis osa sõjategewusest Riia ning Galiitsia rinnetel. Mõne aasta jooksul jõudis ta tõusta rooduülema ametikohani ning staabikapteni auastmesse.

Kõrwuti talupidamisega jäi Tõnis August seotuks Eesti riigikaitse küsimustega. Majoriks ülendati 1931. aastal, ning koloneleitnandi auastmesse tõusis Tõnis-August aastaks 1940, kuid 1941 aasta suwel juhtis ta juba metsawendade tegewust Suurjõel ja Rõusas. Nõukogude julgeolek suutis ta arreteerida alles 1949. aastal. Pärast wangistusest wabanemist 1956. aastal naasis Tõnis-August Pärnusse, ning asus elama Ringi – Võimlemise tänava nurgal asuwasse majja ja elas seal kuni surmani. Loe rohkem: Kolonelleitnant Tõnis-August Adamson Avingo.

Lisaks oli Tõnis Adamsoni noorim tütar Helmi Adamson (Jürisson ja Jürisoo) suguwõsas silmapaistwal kohal, olles Ilmandu mõisa omanik, kus kaswatati hõberebaseid. Ilmandu mõis (saksa keeles Ilmando) oli Raigu rüütlimõisa poolmõis, (saksa keeles Raik) Wäike-Maarja kihelkonnas Wirumaal. Ilmandu mõis eraldati Raigu rüütlimõisast 1911 aastal. Kui saabusid ärewad ajad ja kulaku staatuse määramised, siis ühel hilisõhtul keeras kõikidel hõberebastel kaelad kahekorra, mattis nad maha, ning põgenes tulisjalu läbi metsade, 2 last kaenlas ja seda niikaua, kui jõudis Tallinna. Tallinnas jätkus ta elu kuni 91 eluaastani.

Awastage rohkem lugusid suguwõsa liikmetest, nende panusest ja wärvikatest elulugudest meie blogi lehelt: Blogi

Jädiwere (Jeddefer) mõisa ajalugu

Jädiwere mõis (saksa keeles Jeddefer) asub tänapäewal Raplamaal, kuid ajalooliselt kuulus Läänemaale. Jädiwere küla, mida esmakordselt mainiti 1390. aastal nimega Jetwere’na, paiknedes Wigala jõe ülemjooksul. 1518. aastal nimetati küla juba Getwerina. 16. sajandi esimesel poolel rajas Welise mõisa omanik Hans Uexküll, Enge jõe kaldale Jädiwere kõrvalmõisa (karjamõisa).

1709. aastal eraldati Jädiwere kõrvalmõis, Welise mõisast, iseseiswaks rüütlimõisaks, kuhu umbes samal ajal ehitatati ka mõisa wesiweski. Mõisa esimene häärber oli puidust peahoone, mis häwis tules esimest korda kui 1710. aastal, kui Tsaar Peeter Suur augustis wallutas Pärnu. Saabudes Jädiweresse 1711. aastal, oli mõisa härrastemaja juba uuesti taastatud. Jädiwere mõisale kuuluvat Sillaotsa kõrtsi nimetatakse esmakordselt 1732 aastal, mis on ka wanim mõisa 4 kõrtsist. Wiimasel korral ja lõplikult põletati mõisa häärber maha 17 detsembril 1905 aastal, kuid tänaseks on siiski säilinud mõned kõrwalhooned, weski ja park.

Mõisapark on 4,4 hektari suurune esinduslik metsapark, mis asub endise mõisasüdame naabruses Enge jõe parempoolsel kaldal. Wäga hea kasvuga on tammed, lehised, walged männid, nulud mis moodustawad Enge jõe lammimuldadel omapärase eksootilise ürgmetsa, mis annab metsapargile kõrge teadusliku wäärtuse. Jädiwere valged männid ümbermõõduga ligi 4 meetrit on arwatawasti ka ühed Eesti suurimad.

1390

Jädiwere on mainitud 1390. aastal nimega Jetewere

Jädiwere küla on esmakordselt mainitud 1390. aastal nimega Jetewere'na, paiknedes Wigala jõe Jädiwere ülemjooksul.

1390

1518

1518 aastal nimetati küla Getwerina

1518 aastal nimetati küla Getwerinaks. Tänapäewal on see liidetud Sääla külaga.

1518

1556

Jädiweres suur lahing

1556. a. peeti Jädiweres suur lahing, mida ühelt poolt juhatas Tallinna kuberner Heinrich Claus Horn ja teiselt poolt mõisameeste päälik Düder. 4. oktoobril lahingus löödi Düder põgenema ja ta taganes Pärnu poole.

1556

1575

Suurem lahing Jädiwere mõisa piirkonnas

1575. a. peeti Wigalas mitu lahingut. Üks suuremaid lahinguid oli Langerma küla ja Jädiwere mõisa piirkonnas. Siin kaotasid lahingu wenelased ja Taani wäepealiku Claus von Ungerni kätte langes wangi 6 wene bojaari, 7 telki ja suurel hulgal muud sõjawarustust ja loomi, mis küladest kokku riisutud. Bojaarid toodud Wigala lossi. Saksa kroonika järele lastud wene bojaarid wabaks. Wäga wõimalik, et seda mitte ei sündinud, waid need kohapeal ära hukati pea maharaiumisega.

**LOE EDASI:** Jädiwere jõekaldal 6 pealuud ühiskalmes.

1575

1586

Reinhold Uexküll Jädiwere mõisa omanik

1586. aastal kuulus Jädiwere mõisamaad (Jeddefer) Reinhold Uexküllile, kelle maad hõlmasid 6 3/4 adramaa suurust territooriumi koos hajataludega. Reinhold von Uexküll (suri 17. sajandi alguses) oli Uexküllide suguwõsast Paadrema mõisnik ja maeti koos oma abikaasaga Haapsalu toomkirikusse, kuhu neile paigaldati esinduslik hauaplaat, mida on seostatud Arent Passeri töökojaga. Hauaplaat asub 1891. aastast Hanila kirikus.

1586

1675

Otto Uexküll müüs Welise ja Jädiwere mõisad

1675: Otto Uexküll müüs Welise mõisa koos Jädiwere kõrvalmõisaga kapten Johann Heinrich Hinn von der Feldile, hiljem aadeldatud Derfeldeniks 15 000 riigitaalri (kuldtaalrites) eest.

1675

1695

Hans Uexküll müüs Welise ja Jädiwere mõisad

1695. aastal müüs Welise mõisaomanik Derfelden Pärnu linna rootsi komandant Erich Pistohlkorsile 4000 riigitaalri eest Jädiwere pandimõisana, sest wiimane oli abiellunud tema tütrega. Sellegipoolest on 1696. aasta maanimistus meeskohtunik, Weltsa ja Karinõmme omanik Johann Heinrich Derfelden (1635-1707) 37,5-adramaase Welise (koos Jädiwerega) mõisa omanik. Mõisa juurde kuulusid talud nagu Rebase, Ilmande, Suur-Uhja, Wäike-Uhja, Liiwa, Pallike ja Tolliste.

1695

1709

Jädiwere rüütlimõis ja wesiweski

1709. aastal eraldati Jädiwere Welise mõisast iseseiswaks rüütlimõisaks. Samal aastal ostis 20.02.1709 kolonel Oberst Jakob Heinrich Schwengen Jädiwere mõisa ja samal ajal ehitatakse Enge jõele wesiweski.

1709

1710

Jädiwere mõisa puust härrastemaja põletati

1710. aastal Tsaar Peeter Suur, olles augustis wallutanud Pärnu, kus juba katk puhkenud, jõudsid wene wäed ka Jädiweresse. Neil oli keisri käsk tappa ja põletada Rootsi maaaladel niipalju kui jaksawad. Ei pääsenud maha põletamisest ka Jädiwere mõisa puust härrastemaja, kuid aastaga taastatakse uus häärber.

1710

1711

Keiser Peeter Suur Jädiwere mõisas

Peale Eestimaa ja Tallinna langemist wene valitsuse alla, külastas Jädiwere mõisa, keiser Peeter Suur oma saatjaskonnaga. Kuupäew oli harukordne – 11.11.1711, kui Peeter Suur saabus Riiast tulles Eestimaa kubermangu piirile Wigalasse. Wastuvõtmine oli Jädiwere mõisas wärskelt ehitatud uues häärberis. Wastu olid temale sõitnud rüütelkonna esindajad maanõunikud Wilhelm von Nieroth ja Bengt von Bistram, Tallinna linnapea Draumer ja magistraadi liige Cammerer.

1711

1732

Jädiwere Sillaotsa kõrts

Jädiwere mõisale kuuluvat Sillaotsa kõrtsi nimetatakse esmakordselt 1732. aastal. Jädiwere mõisale kuulus wanasti 4 kõrtsi kus wanim oli neist just Sillaotsa kõrts. Wana Tallinna-Parnu maanteel on sild ja üle silla paistab pildil Sillaotsa kõrts. Kõrtsil oli meetripaksused paekivist seinad. Silla ja weski vahelt käis muistne tee läbi kose.

**LOE EDASI:** Jädiwere mõisale kuulus vanasti 4 kõrtsi: kõrtsil oli mitu ülesannet.

1732

1737

Jädiwere postijaam

20. veebruaril 1636. andis wälja Rootsi kuninganna Kristiina 18-punktilise postimääruse, mis pidi hakkama reguleerima postikorraldust kogu riigis. See periood on Eesti ajaloos seotud Rootsi riigiga. Majandusteadlane Madis Jaakson (1875-1949) töötas Jädivere postijaamas aastatel 1895- 1996.

**LOE EDASI:** Jädivere postijaama lugu.

1737

1766

Jädiwere panditakse Otto Eberhard von Huenele

Kapten Moritz Wilhelm, Johann Erichi p von Pistohlkors pandib Jädiwere Otto Eberhard von Huenele 29 aastaks kuni lihawõteteni 1795. Von Pistolkohrs on müünud Jädiwere 1768. aastaks major von Huenele päriseks, mille wastu protesteerib tema õe Wilhelmine von Pistohlkohrsi mees oobrist von Schilling.

1766

Jädiwere müük major Gustav Heinrich von Rosenthalile

Major Otto Eberhard, Otto Ewaldi p von Huene müüb Jädiwere major Gustav Heinrich von Rosenthalile. Hind 30 000 hõberubla.

1766

1796

Rosenthal pandib Jädiwere

29.04.1796. Gustav Heinrich von Rosenthal pandib Jädiwere kammerhärra meeskohtunik Reinhold Gottlieb, Otto Reinholdi p von Maydellile 90 aastaks. Hind 55 000 hõberubla

1796

1799

Jädiwere pandiloovutusleping

05.02.1799. Kammerhärra Reinhold von Maydell loovutab Jädiwere ooberst Karl von Ruckteschellile. Hind 60 000 hõberubla+ 3 000 hõberubla + 1 000 bankorubla. 09.05.1808 kinnistatakse ostetud omandiks.

1799

1821

Jädiwere müük koos Uhja karjamõisaga

06.12.1821. Oberst Karl von Ruckteschel müüb Jädiwere koos Uhja karjamõisaga senaator salanõunik Berend Johann, Gotthard Wilhelmi p parun Uexküllile hinnaga 10 000 hõberubla+127 000 paberrubla. Karl von Ruckteschell oli 18. sajandi wahetusel Jädiweres ja suri järeltulijateta.

1821

1832

Jädiwere pärandvara jagamise leping

Berend Johann, Gotthard Wilhelmi p parun Uexkülli (+11.05.1827) pärijad on tema lesk Elisabeth von Uexküll (sünd krahvinna Sievers) ja lapsed. Elisabeth saab Haimre, Valgu, Nurtu, Matsalu ja Jädiwere eluaegseks kasutamiseks. Peale seda peab Jädiwere 166 000 rubla eest jääma tütrele Elisabeth Juliane Katharina paruness Uexküllile

1832

1840

Jädiwere mõisa külla rajati väike kool

1840. aastal rajati Jädiwere mõisa külla väike kool - Lepiku kool lepiku servas. Paarikümne aasta pärast liideti see majanduslikel kaalutustel Raba kooliga, mille algus ulatub 1854. aastasse.

1840

1844

Asustati Jädiwere Õpetajate Seminar

Juba wanast ajast walitsesid Wigalas parunid Uxküllid, kes wabatahtlikult wähendasid maarahwa orjust ja hoolitsesid tema hariduse eest. 1848 oli Wigalas viis kooli: Silmapaistwaks ettevõtmiseks on 1844. aastal Boris von Üxkülli poolt ehitatud ja asustatud Jädiwere Õpetajate Seminar.

**LOE EDASI:** Hariduse poolest on Wigala sammunud Läänemaal esirinnas.

1844

1845

Uus Wigala nädalaleht on wallalehtede eelkäija

Juba esimesel Jädiwere Õpetajate Seminari koolitalwel hakati wälja andma Wigala nädalalehte, mida õpilased käsitsi ümber kirjutades paljundasid. Artiklid kirjutas Boris von Üxküll saksa keeles, Gildenmann tõlkis eesti keelde ja lisas vahel omi nõuandeidki. Lehte lewitati kõrtside kaudu ja jagati taludessegi, kus lugemishuwilisi leidus.

1845

Jädiwere seminar kus õpetati maarahwa koolmeistreid lõpetas tegewuse

1863

Jädiwere seminar lõpetas tegewuse

Jädiwere seminar on kool, kus õpetati maarahwa koolmeistreid, lõpetas oma tegewuse (1844 —1863). Koolivõrgu loomisel Eestimaal puututi kokku mitmete raskustega

**LOE EDASI:** Jädiwere seminar kus õpetati maarahwa koolmeistreid lõpetas tegewuse.

1863

1865

Jädiwere loowutusleping

02.12.1865. Elisabeth Juliane Katharina paruness Uexküll loowutab õigused Jädiwerele, oma wennale, Friedrich von Uexküllile. Lepinguga 28.12.1862 eraldatakse Mehiko ja Uhja talud Jädiwere küljest Wana-Wigala majoraatmõisate külge. Wastu saadakse Seljama talu suurusega 34 tessatiini

1865

1867

Jädiwere loowutusleping

24.03.1867. Parun Friedrich Uexküll loowutab Jädiwere oma pojale Woldemar von Uexküllile. Wäärtus 47 429 hõberubla

1867

1868

Kohus Jädiwere mõisas: Magus westlus möldripoisiga

Üks, mis oli, on ja jääb, see on armastus naise ja mehe wahel, kuigi waated ja awaldusvormid muutuvad. 1868 elati ja armastati Jädiweres ning wõideldi oma tõekspidamiste eest. Ja kui need armuasjad mõnes suhtes läksid sassi, või segasid sinna wahele kõrvalised isikud, siis ulatas neid isegi kohus lahendada.

**LOE EDASI:** Kohus Jädiwere mõisas: Magus westlus möldripoisiga.

1868

Jädiwere mõisa omanik Carl von Lilienfeld

1893

Jädiwere kinkeleping

19.04.1893. Carl, Eduardi p von Lilienfeld omandab Jädiwere mõisa, ilma müüdud taluta Tolliste nr 24 (38 tessatiini). Säilib Eestimaa Aadli Krediitkassa pandiõigus 7010 rubla wäärtuses. Ostu hind 90 000 rubla. Lilienfeldi kätte jäi mõis 17 aastaks ning selle ajal häwib ka mõisa peahoone.

1893

1900

Jädiwere Sillaotsa kõrts on suletud

Tallinna-Pärnu maantee ääres Jädiwere mõisa Sillaotsa kõrts on suletud seoses riigi wiinamonopoli kehtestamisega. Kõrtsihoone lammutatakse 1962 aastal.

**LOE EDASI:** Kroonu wiinamüük: kõrtsi jõud.

1900

1905

Mässupesad Läänemaal. Mõisniku asju ei tohi tagasi anda

Kella 7 paiku jõuti Jädiwere mõisa, kuna wähem salk sellest eraldus teise külge. Keegi luges Jädiweres mehed üle ja neid oli 56. Mõisaomanikku Carl von Lilienfeldi kodus ei olnud.

**LOE EDASI:** Mässupesad Läänemaal. Mõisniku asju ei tohi tagasi anda.

1905

1910

Jädiwere kinkeleping

14.01.1910 aastal omandab Jädiwere Gustav, Ernst Roberti p von Sievers. Kinkewäärtus 164 000 rubla

1910

1913

Jädiwere mõisa wesiweski rendib Karl Adamson

1913: Gustav von Sievers rendib Karl Adamson'ile Jädiwere mõisa vesiweski (jahu-, willa- ja saeweski).

1913

1917

Maximilian Arronet on Jädiwere mõisa omanik

19.04.1917. Omandab Jädiwere mõisa aadlik, ehitusinsener Maximilian Richard von Arronet, Johanni poeg. Kinkewäärtus 170 000 rubla.

1917

1919

Jädiwere mõisa omandab Eesti Wabariik

19.04.1917 omandab maaseadusega Eesti Wabariik. Kinnistamise kuupäew 06.02.1926 kuid Karl Adamson jätkab Jädiwere wesiweski riigirentnikuna.

1919

Karl Adamson Jädiwere mõisa wesiweski omanik

Karl Adamson sai Jädiwere mõisa wesiweski seaduslikuks omanikuks. Tema uuendusmeelsus tõi kaasa wesiratta asendamise kahe puugaasil töötawa sisepõlemismootoriga, mis wõimaldas tõhusamalt jahu, willa ja puitu töödelda.

1919

1920

Wiimane mõisnik "Arronet"

1920. a. anti Jädiwere mõisa endisele omanikule Arronetile kohaliku ringkonna walitseja poolt Läänemaa riigimaade ülema ettekirjutuse põhjal teada, et Jädiwere mõisa edasirentimine temale järgmise aasta peale on lõpetatud.

**LOE EDASI:** Wiimane mõisnik Arronet: Maareformi teostamine Jädiwere mõisas.

1920

1927

Jädiweres avati awalik telefoni kõnepunkt

1. jaan. 1927 aastal awati Jädiwere postiagentuuris awalik telefoni kõnepunkt (kõnetraat) mis on ühendatud Pärnu-Jakobi keskjaamaga. Keskjaamad on üksteisega ühenduses, nii et nende kaudu ka igale poole kõnelda võib, kuhu ühendus ulatub.

1927

Karl Adamson Kullamaa Põllumeeste Seltsi näitusel

1927 a. sügisel esines Jädiwere Willa ja Kanga tööstuse omanik herra Karl Adamson Kullamaa Põllumeeste Seltsi poolt korraldatud näitusel Kanga wärwimise töödega, kus talle l auhind, hõbeauraha ja ka rahaline auhind määtati. Kuna mujal näitustel, näituse lõpul kohe auhinnad wälja jagatakse, ei sündinud see aga nimetud korral Kullamaal mitte. Wiimaks, mitmekordse meeldetuletuse järgi saadeti küll rahaline autasu ära, kuna hõbeauraha on praegu saamata. Warsti möödub sellest ju kaks aastat. Peab tõesti imestama, kui „kiirelt" seal asju aetakse. Peab aga juurde lisama, et sarnane teguwiis näitusel wäljapanekutega esinejad eemale tõrjub mida Kullamaa Põllumeete Seltsi juhatus ei näi aimawatki.

1927

1929

Maani maha põles Jädiwere suurem tööstus

21. weebruaril 1929. palwepäewal oli suur tulekahju Lääneumaal, Jädiweres, kus maani maha põles Jädiwere suurem tööstus. Tuli hawitas willakraasimise wabriku, jahuweski ja wärwimise töökoja. Kõik uued ettewõtted olid ühe omaniku Karl Adamsoni päralt. Ta hindab oma kahju 99.999 kroonile. Sisse põlesid kõik masinad, tööriistad ja hulk wilja, willa ja wärwimisele toodud rübekangaid. Tuli oli wäga suur. Tuld märgati laonetes hommikul kella 7 ajal. Kriminaalpolitsei assistendid, kes koha peal tule tekkimise lugu uurimas käisid, on arwamisel, et tuli sai alguse tööliste hooletusest. Tules häwinenud warandus oli kinnitatud kolmes kinnitusseltsis, kokku 31.999 krooni eest.

1929

Autobussiga juhtus Jädiwere sillal õnnetus

1 100 000 senti ehk 11 000 krooni maksnud autobussiga juhtus 1929. aasta 2. oktoobril Jädiwere sillal õnnetus. Enne silda lebas teel umbes meetrine kaigas, mille sellest üle weerenud ratas tõstis rooliwarda wahele. Buss juhile enam ei allunud, sõitis wastu silla käsipuud, purustas selle ja kukkus 3,7 meetri kõrguselt jõkke. Juht ja sõitjad pääsesid haawade ning põrutustega. Kindlustamata bussil purunesid katus ja küljed. Süüdlase otsingul seletas teedeministeerium, et nemad ainult kontrolliwad, kas wastutajad ehk maawalitsused, millele on pandud kohustus hoolitseda teede ja sildade korrashoiu eest, oma ülesannet korralikult täidavad. Õnnetus lõpetas Pärnu-Tallinna wahelise bussiliikluse selleks aastaks. See foto oli Mihkel Rukki päewiku wahel, mis asub nüüd Põllumajandusmuuseumis. Selle juurde käis huwitaw tekst: ajakirjanik ei ole sellest õnnetusest õigesti aru saanud ja lehes valesti walgustanud, see õnnetus juhtus teistmoodi jne.

1929

1930

Jädiwere silla kapitaalne ümberehitus

1930 võeti ette sildade remont ja uuendamine kus 1930 - 1934 toimusid Jädiwere silla kapitaalsed ümberehitustööd.

1930

1933

Asutati Jädiwere tuletõrje ühing

Jädiwere wabatahtlik tuletõrje ühing registreeriti 21. juulil 1933. a. Juhatuse asukoht on Wigala vallas Jädiweres. Mõtte algatajaks ja tuletõrjeühingu juhiks oli kohalik tööstur Karl Adamson, kel oli sae- ja lauawabrik, riidewärwimise töökoda, ning sindlisaagimine jne. Asutajate liikmete hulgas olid veel Arkadi Adamson (Säästla), Madis Reimer ja Tõnis Hindrow.

1933

1935

Adamsoni weski annab elektrit ümbrusele

Tallinna-Pärnu maantee weerul, 100 kilomeetrit Tallinnast asetseb Jädiwere sõel wesiweski ja naabruses wana kõrts. Kõrts on kuiw, samuti ka weski, sest jõgi on jäänud weewaeseks ja pais ammugi lammutatud. Wanadel waremetel keeb nüüd uus elu: weski on mootorijõuline ja annab elektrit ümbrusele, kõrtsis aga elawad asunikud ja muu rahwas. Möldrimajas heliseb telefon ja autod hobused wurawad päew läbi maanteel Tallinna ja Pärnu wahet.

1935

1938

Uue raudbetoonsilla ehitus Jädiweres

1938. aastal selgus, et 1940. aasta olümpiamängud toimuvad Helsingis, seega eeldati suurt autoliiklust ja turiste Euroopast ning seoses sellega ehitati uus raudbetoonsild Jädiweresse.

1938

1941

Arkadi Adamson lahkub Jädivere veskist

1941.a. suweks oli Jädiwere weski omaniku Karl Adamsoni poeg Arkadi Adamson 36 aastane. 13. juunil toimus Jädiwere näiteseltsi proov, kus ka Arkadi esines ja sealhulgas esitles „Hulkuri valssi“. 13. juuni hilisõhtul kinnitas külarahwas, et nad nägid Jädiweres kummalist veoautot mis ka tegelikult oli ootamas, millal lõpeb kohaliku näiteseltsi proow. Peale näiteseltsi proowi tuli veoauto Jädiwere weskisse ja võtsid kaasa Arkadi ja tema naise Elisabethi koos noorima tütre Reedaga. Nad olid suwistes riietes ning viidi otse Risti jaama Tallinn-Haapsalu raudteel, kus isa Arkadi perest lahutati. Arkadi jõusis veel hüüda: Saa vabaks Eesti! Me tuleme tagasi! Arkadi Adamsoni teekond maises elus lõppes 1941. a detsembris Sevuralagis, Elisabeth Adamson külmus surnuks 09. detsember 1941 Kirovi oblastis.

**LOE EDASI:** Jädiwere suurtõõstur Arkadi Adamson.

1941

1947

Karl Adamson loobub Jädiwere weskist

1947 aastal annab Karl Adamson weski üle Wigala Kooperatiivile kõigi siseseadmetega vabatahtlikult ja tasuta, jättes 11,5 ha maad alles. Neil asjaoludel 20 detsembril 1948 aastal palub Karl kustutada tema majand kulaklike majandite nimekirjast Läänemaa Täitevkomiteel ja ENSV Ministrite Nõukogul. Karli Adamsoni avaldus jäetakse rahuldamata

1947

1949

Karl Adamson lahkub Jädiwere weskist

1949 aasta 25 märtsil tuldi kastiautoga järgi Jädiwere veskisse 77 aastasele voodihaigele Karl Adamsonile ja tema uuele naisele Anna Adamsonile. Karl Adamson tõstetakse kastiautosse ja ta sureb Novosibirski oblastis 1954. aastal. Anna Adamson saabub tagasi 1956. aastal.

1949

1951

Jädivere jahu- ja saeveskis ulatuslikud korrastustööd

Suuremaulatuslikud korrastustöid on läbi viidud Jädivere jahu- ja saeveskis, kus peale jõumasinate remonttöid on tööjõudlus kasvanud tunduvalt ning jahvatustöid ja puitmaterjali saagimist kolhoosidele, asutustele ja üksiktarbijaile tehakse nüüd iga päev. Samuti hakatakse siin valmistama uksi ja aknaid kolhoosidele uute tootmishoonete tarvis. Partei ja valitsus on loonud kõik tingimused tööviljakuse edasiseks tõusuks. Soovime Teile, seltsimehed, püsivust, jõudu ja õnne uuel algaval aastal. Teie eeskujule järgnegu uuel aastal kümneid ja sadu töötajaid, saagu neile omaseks teie töövõtted ja -kogemused, Seltsimehed, edasi uutele töövõitudele!

1951

1958

Jaan Ervin endine Jädivere kingsepp

Kena kohake oli see Jädivere tööstuskombinaadi kingsepatöökoda. Silt uksel, korralik sisustus ja tööd kui palju. Mis sa hing veel oskad ihaldada, pealegi kui oled täiesti iseenese peremees, töökoja juhataja ja ainus tööline ühes isikus.

**LOE EDASI:** Jaan Ervin endine Jädivere kingsepp.

1958

2024

Jädivere mõisa veskil uus omanik – traditsioonide ja innovatsiooni sümbol

23.09.2024 kuulub Jädivere mõisa veski Adamsonide suguvõsa järeltulijale Marek Merendile ja temaga seotud ettevõttele, hoides sellega elus perekonna traditsioone.

2024

...

Põnevad uudised ootavad meid ees!

Hoidke ajajoonel silm peal, sest uued arengud ja lood on peagi teie ees. Traditsioonide ja innovatsiooni ühendamine jätkub – aeg ei peatu!

...